Mis on usukultuur luterlikust vaatevinklist?
Raamatu „Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis. Teoloogilise mõtte uurimusi ja arendusi“ (2018) pealkirja kandvaks mõisteks ja nii ka raamatu enda peateemaks on usukultuur. Lühidalt öeldes on tegu süvauurimusega usukultuurist. Mõistega „usukultuur“ osutan ma nii sellele, kuidas paistab kultuur usule, kui sellele, kuidas usk ise on kultuuri eripärane ilming.
Kultuurist võib loomulikult kõnelda ja mõtelda mitmesugusel moel; kultuuri võib uurida erineval viisil (vrd ülevaatena nt M. Tamm [koost], Kuidas uurida kultuuri? Kultuuriteaduste metodoloogia, 2016). Mina orienteerun sellisele käsitusele, mille kohaselt on kultuur tervikuna dünaamiline semiootiline ruum, tähenduse avastamise ja omistamise sfäär, semiosfäär (vrd nt J. Lotman, Semiosfäärist, 1999, 9–35; Universe of the Mind. A Semiotic Theory of Culture, 2000, 123–214). Selle üks osa või mõõde on usukultuur.
Alapealkirjaga „Teoloogilise mõtte uurimusi ja arendusi“ rõhutan ma usukultuuri ja teoloogia kahesugust seost. Ühest küljest on usukultuur asjaks (objektiks), mida teoloogia uurib. Teisest küljest on aga teoloogia omakorda spetsiifiline usukultuuri ilmnemisviis. Nõnda on teoloogia – analoogiliselt semiootika või kultuuriteooriaga – iseloomustatav usukultuuri autokommunikatsioonina või „eneseteadvusena“ (vrd nt P. Torop, „Kultuuriteooria kui kultuuri eneseteadvus“ – Akadeemia 4-2015, 626–649). Teoloogiat teadusena võib kirjeldada usukultuuri metoodiliselt kaalutletud ja distsiplineeritud enesekirjelduse ehk enesetõlgendusena. See on esialgne määratlus ega saa muidugi olla kuidagi ammendav, st võimalik ja vajalik on edasine selgitamine ja mõtestamine, mis ikkagi on teoloogia kui usukultuuri eneserefleksioon ehk usukultuur n-ö teisel astmel või metatasandil. Ka seda teen raamatus otsesõnu, kuid alles viimases osas. Eelnevalt on aga teemaks usukultuur n-ö esimesel astmel, ehkki – nagu raamatu alapealkiri meenutab – usukultuuri nähtused ise on semiootilise iseloomuga (need paistavad kellelegi kuidagi).
Raamat sisaldab uurimusi usukultuuri mõtestamisest (ehk teoloogilisest mõttest) ning usukultuuri tõlgendamise (ehk teoloogilise mõtte) arendusi. Ma uurin, kuidas on mõeldud usukultuurist ja selle mõningatest põhielementidest ja -dünaamikatest (see on raamatu n-ö mõttelooline mõõde), ning püüan meie kaasaegses eestikeelses kontekstis ka ise arendada ja kujundada usukultuurist mõtlemist (see on raamatu teoloogilis-konstruktiivne mõõde). Need kaks mõõdet, ajalooline ja konstruktiivne, on eristatavad, kuid kuuluvad vältimatult ja tarvilikult kokku ka usukultuuri käsitledes.
Raamatu eesmärgiks on teravdada pilku religioosse tähendusloome loogikale, süvendada usulise mõtestamise grammatika mõistmist. Nõnda on raamatu eesmärgiks ühtlasi avardada arusaamist usu orienteerivast väest. Siin on tegemist küsimustega nagu, kuidas aitab religioon elus orienteeruda? Millist erinevust tähendab usk inimese ja ühiskonna jaoks? Millise muutuse või teisenemise dünaamikat usk endas kätkeb nii üksikinimese isikliku kui inimeste ühise elu jaoks? Millisel kombel kujundab usk inimese tegelikkusetaju? Millisele osalusviisile ühiskondlikus elus usk inimest vabastab ja julgustab?
Raamatu pealkiri „Usukultuur“ kätkeb endas veel täpsustust „evangeelses luterlikus vaatevinklis“. See on oluline, kuna usukultuuri leidub ajaloos üksnes konkreetsete isiklikult ja ühiselt elatud usukultuuride paljususes. Juba sõna „usk“ kasutamine peegeldab eripärast ajaloolist konstellatsiooni. Meie igapäeva keelekasutuses on „usu“ sünonüümiks „religioon“ (nt islamiusk, juudiusk, taarausk jne). Sellest paralleelsest keelekasutusest tõukun ka mina. Niisiis, raamatus on peetud silmas usku religioonina ehk religioosses mõttes, mitte usku puuduliku teadmise (arvamise) tähenduses (nt ma usun, et Kalevipoeg oli pikem mees kui Herakles või Suur Tõll; ma usun, et selle aasta talv tuleb külmem kui eelmine). Asjaolu, et religiooniga ühenduses peetakse keskseks usku – nii keskseks, et seda saab pidada religiooni sünonüümiks –, on ajalooliselt siiski midagi, mille taustaks on eripärane religioonikultuur, mille raames omistatakse just usule tsentraalne tähendus. Võtmemõisteks on usk kristliku religiooni kontekstis. Usu mõistel on eriline tähtsus Uue Testamendi kirjutistes. Nii nagu usukultuuri leidub ajaloos üksnes uskude paljususes, nii leidub ka kristlikku usku ja kristlikku usukultuuri ajaloos üksnes paljususes.
Raamatus käsitlen seda, mida tähistatakse usuna evangeelselt luterlikult mõistetud kristliku religioonikultuuri kontekstis (seega eripärast kristliku usu enesemõistmise viisi). Ühtlasi püüan vastata küsimusele, kuidas paistab märgisfäär eripäraselt – evangeelselt luterlikult – mõistetud kristlikule usule. Niisiis, raamatu teemaks on kristliku usukultuuri evangeelne luterlik tüüp (paradigma) ehk kristlik usk evangeelses luterlikus käsituses (st usukultuur kui usk kultuuris), ning see, kuidas suhestub selline usk märgisfääri kui tervikuga (st usukultuur kui kultuur usus, usule või usu jaoks).
Usukultuur osutab inimeseks olemise tähenduse süvakihtide tõlgendamisele – selle mõtestamisele, millisena mõistetakse inimese ja üldse kogu loodu(se) ja olemise tähendust ja väärtust –, mis ei pruugi toimuda sõnadega, vaid ka tunnetega, tegudega, eluhoiaku, -häälestatuse ja -suunitlusega. Sellises esmases tähenduses on usukultuur midagi universaalset; ka siis kui mingis kultuurilises-ajaloolises kontekstis ei tõlgendata seda märgi „religioon“ või „usk“ abil. Usk osutab sellele, mida peetakse ülimal määral kalliks ja väärtuslikuks, sellele, mida elus enim usaldatakse ja millele peamiselt loodetakse; veendumustele, mis puudutavad kõige sügavamalt inimeseks olemise olukorra ja tähenduse mõistmist.
Üht oma elu lõpul kirjutatud raamatut alustab Juri Lotman radikaalsete suurte küsimustega – „Kes me oleme?“, „Kust me tuleme?“, „Kuhu me läheme?“ –, mis iseloomustavad inimese olukorra struktuuri (vrd J. Lotman, The Unpredictable Workings of Culture, 2013, 37). Olla inimene tähendab niisiis olla olukorras, milles on vajalik orienteeruda, leida see, millest lähtuvalt määratleda oma koht ja edasiliikumise suund, st otsustada, kuhu suunda ja kuidas liikuda edasi. Olla inimene tähendab ühtlasi olemist olukorras, kus ikka ja jälle seistakse silmitsi küsimusega, milline muutus on elus – indiviidina või ühiskonnana või maailmana – vajalik, selleks et olla tõesti inimene, aga ka küsimusega, kust ammutada elumuutvat väge.
Kultuur kui tähendusruum, milles inimesed elavad, on nii lähemal teoreetilisel analüüsil kui ka elukogemuslikus intuitiivsuses midagi ülimalt dünaamilist, kätkedes endas tähendust koos tähendusetusega, tähenduse määratletust koos selle hägususega, tähenduse ettearvatavust koos selle ennustamatusega, tähenduse järjepidevusi koos selle katkestuste ja plahvatustega jne. Erinevaid uskusid ehk religioone võib iseloomustada kui eripäraseid viise suhestuda kultuuriga, millel on niisugune paradoksaalne iseloom. Nad kujutavad endast eripäraseid semiootilisi ressursse – kultuurilisi energiavarusid ja -allikaid kultuuris orienteerumiseks, aga ka kultuuri kujundamiseks nii individuaalse elumuutuse kui sotsiaalse transformatsiooni tähenduses. Inimesed kujundavad usukultuure ja on ühtlasi nende poolt vormitud ja kujundatud. Erinevad usukultuurid avavad eripäraseid võimalusteruume või tähendusruume eluks inimesena. Nad vormivad ja kujundavad inimesi ja ühiskondi. Nad kätkevad endas eriilmelisi impulsse suhestumiseks enese suhtes teistsugusega ja teistsugustega. Kõik inimesed elavad kultuuris – on osalised inimeseks olemises – ja on seetõttu tingitud ja määratud ka kultuuri paradoksaalsuse, st ka tähendusetuse (mõttetuse), määratlematuse, ennustamatuse jne kaudu (vrd J. Lotman, Kultuur ja plahvatus, 2001). Jagades seda ühist olukorda – olles inimesed –, on meil võimalik siseneda dialoogi ja jagada üksteisega viise, kuidas me oma eludes ja oma eludega kultuuri (semiosfääri) määratlematusi määratleme.
Raamatus käsitlen seda, milline on evangeelne luterlik arusaam kristlikust usust ja selle algusesaamisest; kuidas tõlgendab selliselt mõistetud kristlik usk inimest, ühiskonda ja maailma; millise olemisväe, elulaadi ja tegutsemissuunitluse evangeelse luterliku arusaama kohaselt kristlik usk avab. Need on põhiküsimused, millega tegelevad omal moel kõik neli raamatu osa.
Nagu raamatu eessõnas lähemalt selgitan, on raamatu peatükid ilmunud enamjaolt algselt iseseisvalt. Ehkki algseid tekste on raamatu tarbeks põhjalikult töödeldud, on need soovi korral siiski loetavad ka igaüks eraldi. Ometi ei ole tunnetusvõit, mille vallandab raamatu mistahes osa tervikuna, taandatav üksikute peatükkide summale. Seetõttu võib soovi korral lugeda raamatu mistahes osa ka eraldi. Samas ei ole tunnetusvõit, mille vallandab raamatu lugemine just niisuguses järjestikkuses peatükkide ja osade tervikuna, taandatav ei üksikute peatükkide ega üksikute osade summale. Kõik kolm lugemisviisi on võimalikud ja tunnetuslikult viljakad, kuid teine on viljakam ja kolmas kõige viljakam, kuna vahendab tervikliku kohalik-universaalse süvaarusaama usukultuurist evangeelses luterlikus vaatevinklis.
Thomas-Andreas Põder on usuteaduskonna religioonifilosoofia lektor ja EELK Usuteaduse Instituudi süstemaatilise teoloogia professor. Sissekanne on blogi tarbeks mugandatud algusosa raamatu sissejuhatusest.
22. märts 2019